"Mägedelt on langenud üksnes väikseid kive," lisas Amnundak, "see aga on suurem kui meie elamud. Kivi all lebab viis põtra, kelle ta surnuks muljus esimese ohvrina jumalatele sellele maale saabunute poolt. Sellest ajast peale hakatigi siin ohverdama. See oli märk kõrgemalt poolt."

Ajal, mil püha kivi juures toimus see jutuajamine, õnnestus kõrvaleastunud Kostjakovil märkamatult seda ühes vestlejatega pildistada.

Pärast viis Amnundak külalised järsaku jalamile ja näitas neile suurt koobast, kus varem olid elanud vampud. Kivi langemisele eelnenud päeval oli siin toimunud suur lahing onkiloonide ja vampude vahel, kus onkiloonid saavutasid esimese suure võidu, mis sundis vampusid taganema itta. See sündmus seoti samuti kiviga.

Veel praegugi vedelesid koopas poolkõdunenud nuiad, ränikivist otstega murdunud odad ja kõdunenud loomanahkade jäänused; näha oli tuleasemeid ja põlenud või lõhestatud konditükke.

Koobas kontidega, pilvesse kaduv sünge must sein ja kondihunnikutest ümbritsetud must hiiglasuur kivi, mis asetses keset paljast kivirusu, avaldasid üldiselt jubedat muljet ja rändurid olid rõõmsad, kui nad said pöörduda koduteel olevasse rohelisse metsa.

Vladimir Obrutšev, nõukogude silmapaistvaim geoloog ja geograaf, sündis 1863. aastal. Lõpetanud Peterburi Mäeinstituudi, töötas ta professorina algul Tomski Tehnoloogia Instituudis, hiljem Simferoopolis Tauria ülikoolis ja Moskva Mäeteaduste Akadeemias.

Käesoleva raamatu süžeeks on hüpotees mõistatuslikust saarest, mille kohta leidub teateid paljudelt vene polaarreisijailt, kuid mille olemasolu ei ole õnnestunud lõplikult kindlaks teha.

Kaanekujundus Evald Okas.

Köide: kõva
Lehekülgi: 302
Mõõdud: 136 × 209 mm
Ilmumisaasta: 1956
Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus

Sari: Seiklusjutte maalt ja merelt

Veel samal teemal:
- Maailma ilukirjandus, luule