Õhtul kella üheksa paiku käis kahin läbi laeva: vana oli siin. Kelle kümne paiku kutsuti mehed midsippi punkriluugi ümber kokku. Ainult juhtkond võis kajutitesse jääda. Vana tuli salongist, jalutas kord tekil edasi-tagasi ja jäi siis keset mehi seisma. Mehed, harjunud aupaklikkusega, tõmbusid kaugemale.

"Ma kuulsin, et olete sigadusega hakkama saanud. Kui Tänak mulle seda asja rääkis, mõtlesin kord teid kõiki peale Mõntu minema saata. Aga nüüd kaalusin veel asja järele. Te olete ju päris lapsed alles - pootsman ise juba kuuekümnene mees. See kahjutäpes, mis te mulle nüüd tegite, on hoopis väike. Praegu käivad lennukid ja tunahomme hommikul on uued mehed Eestist kohal. Nüüd teeme niiviisi, et lähete kohe siitsamast mister Tänaku juurde, ta maksab nii umbkaudu igale mehele saadaoleva raha välja, täpne rehkendus ja sõitude sissekirjutamine võtab aega. Peale selle saate veel öö jooksul järele mõelda.

Mina ei hakka otsekohe kedagi lahti laskma ja enamjagu mehi ei taha ka kusagile minna, aga homme hommikul kell seitse olgu selge vahe. Mehed, kes kell seitse tööl on, jäävad kohale, teised aga saavad lõpparve. Kell üheksa läheb sõit, jõuate veel õigeks ajaks rongi peale. Ega praegu Eestiski viga pole, suvitate paar kuud Pärnus või Narva-Jõesuus. Soh, minge nüüd, mister Tänaku käest saate raha."

Köide: kõva, ümbrispaberiga
Lehekülgi: 152
Mõõdud: 136 × 207 mm
Ilmumisaasta: 1973
Kirjastus: Eesti Raamat

Veel samal teemal:
- Eesti ilukirjandus, luule