Vorkuta asub hulk maad ülalpool polaarjoont, keset igavest tundrat, kus ei kasva midagi, kus külm on tappev ja kust keegi ei ole pääsenud põgenema ka siis, kui teda ei olnud tapnud valvuri kuul, sest tappis teda tundra.

Vorkuta kohta on viimasel ajal ilmunud ohtrasti kirjeldusi, kuid ükski neist ei saa võistelda käesoleva teosega põhjalikkuselt. Selle autor on haritlane sõna nõudlikus tähenduses, kutselt arst, poliitiliselt hästi teadlik, oskab vaadata sügavamale nii sinna- kui siiapoole raudeesriiet ja mõistab luua sidemeid vangla vastupanuliikumise meestega. Oma isiklike valusate kogemuste põhjal natside ning kommunistide küüsis teab ta selgeid vahesid mõlema süsteemi vahel. Ta on võtnud vaatluse alla kõik nõukogude orjalaagrite süsteemi ilmuvused ja peensused, tolle sundelu kõik võimalikud tahud, mille hulgas tema kui arsti tähelepanekud on avastanud eriti drastilisi asju, milledele ajakirjanduses seni ei ole viidatud. Oma ilmsete tüsedate kirjanduslike võimetega on ta loonud teose, mis on rohkem kui aruanne tõsioludest. Tal leidub kõige masenduse juures siiski veel vaimujõudu ka võllanaljaks, nagu see ilmneb peatükkides, kus ta nõukogude juurdlustimukaid ja laagri arstkonda toredasti ninapidi veab.

Tõlkija Artur Adson.

Köide: kõva
Lehekülgi: 264
Mõõdud: 125 × 185 mm
Ilmumisaasta: 1956
Kirjastus: Orto

Veel samal teemal:
- Elulood, memuaarid, päevikud